Arheoloogiline taust

Mitte kõik muistised Läänemaal pole märgistatud, seetõttu heast teejuhist on palju abi

Autor: Mati Mandel

Eesti arheoloogiamälestisi on seni välja selgitatud ja uuritud väga ebaühtlaselt. Läänemaa oma praegustes piirides kuulub suurema muististe arvuga piirkondade hulka. Eesti 6600-st praegu riikliku kaitse alla kuuluvast arheoloogiamälestisest asub Läänemaal nimelt 385 objekti. Teada olevaid arheoloogiamälestisi on aga Läänemaal veelgi enam.

Käesolevas valikus vaadeldakse põhjalikumat 50 arheoloogilist objekti. Suurem osa neist kuulub riikliku kaitse alla, kuid on ka seliseid, millel riiklik kaitsenumber puudub. Nende hulgas on nii täielikult läbi uuritud mälestisi (Lihula kivikalme, Kirimäe kalmistu ja ohverdamispaik) kui ka selliseid, mis on küll esitatud kaitse alla võtmiseks, kuid mille vormistamine kaitsealuseks objektiks on alles pooleli (Salevere linnus ja ohvriallikas, Kuluse Hiiemägi, viikingite peatuspaik Osmussaarel). Leidub nii hästi juurdepääsetavaid, esindusliku väljanägemisega ja korralikult eksponeeritud muistiseid (Kõmsi tarandkalmed, Oru suurelohuline ovrikivi, Lihula muistised) kui ka lootusetult unarusse jäetud ja võsastuvaid mälestisi (Massu linnus).

Siinse valiku aluseks on olnud mitu põhimõtet. On soovitud esitada mälestisi võimalikult kõigist maakonna piirkondadest. Teiseks on tahetud pöörata tähelepanu mälestistele, mille uurimisel on saadud väga huvitavat informatsiooni ja esinduslikke leide, ehkki objekt ise on kas täielikult hävinud (Kirimäe kalmistu) või ka lisaks tänapäeval raskesti juurdepääsetav (Ehmja kalme). Esitatud on kõigi ajajärkude mälestised, sealhulgas paljud ohverdamisega seotud muistised, mille täpsem kasutusaeg on ebaselge.

Käesoleva valikuga on soovitud juhtida tähelepanu arheoloogilistele objektide, linnuste, asulakohtade, matmispaikade ja uskumustega seotud muististe puutumatult säilitamise vajalikkusele, kuna nad kõik koos kujutavad endast munasaja uurimise ainukest arhiivi. Iga objekt on omalaadne arhiividokument, mille hävimine või rikkumine on muinasaja uurimisele korvamatu kaotus.