Vatla linnuse maalinn

Linnus asub Hanila vallas (omaaegne Karuse kihelkond) Linnuse küla maal, külatuumikust 350 m põhja pool, Karuse-Kalli maanteest linnulennult 650 m kirdes. Maalinn asub pikema otsmoreenseljaku kitseneval läänepoolsel otsal ja kujutab endast ringvalliga ümbritsetud neemiklinnust. Linnus on ovaalse põhiplaaniga, õue läbimõõduga 32-45 m, pindalaga umbes 1200 m². Õu kujutab endast tasast rohumaad, endist põldu, mille keskossa on Nõukogude ajal rajatud betoneeritud tantsuplats. Kaitserajatiste tugevamaks osaks tuleb pidada muistise idaküljele kuhjatud järskude nõlvadega otsavalli, mille välisjalamil on veel märgatav lame nõgu, omaaegne vallikraav. Otsavalli kõrgus ulatub välisküljelt 5,5 meetrini, siseküljelt 4,5 meetrini. Mujal on valli kõrgus siseküljel 2-3 m, linnuse järsk välisnõlv liitub aga seljaku 8-9 m kõrguse loodusliku nõlvaga. Ilmselt sisaldavad linnusevallid nii kive kui ka puitrajatisi. Väravaid on olnud kaks, üks kagunurgas, teine loodeküljel. Esimest väravaava on talude ajal laiendatud.

Linnusel on läbi viidud üksnes 19. sajandi lõpul väiksemaid arheoloogilisi kaevamisi (1895 R. Stackelberg ja S. Bogojavlenski). Leiti loomaluid ja sütt, nähtavale oli tulnud ka põlenud kive ja tammepalke. Linnuselt on leitud ka kaks ristikujulist pronksripatsit. Linnuse maalinna puhul on tegu muistse Karuse (Cozzo) kihelkonna peamise kaitserajatisega, mis ehitati muinasaja lõpusajanditel, võimalik, et varasema linnuse kohale. Linnust on ilmselt kasutatud 13. sajandi alguse ristisõdade päevil. Mõne uurija arvates võib maalinna samastada Henriku kroonikas mainitud “Paehalle” linnusega.

Linnuse küla tuumikus ja mujal läbi viidud uurimistöödel (1972 Evald Tõnisson) leiti mitmelt poolt linnuse ümbrusest talude või talurühmadega seostatud kultuurkihti. Linnuse vahetust naabrusest elamisjälgi ei leitud.

Tegelikult leidub kultuurkihti suhteliselt piiratud alal linnusvallist vahetult lõuna-edela pool, kus on avastatud ka mitu väikeselohulist kultusekivi. Üldse on linnuse ümbrus kümnekonna lohukiviga Läänemaa kõige rikkalikum kõnealuste muististe levikupiirkond. Lisaks laiub linnusest 450-600 m kagu pool seljaku lõunanõlva liivikul, sealt juhuleidudena kogutud keraamikat arvestades, pronksiaegne asulakoht koldeasemetega.

• Evald Tõnisson. Eesti muinaslinnad. Muinasaja Teadus 20. Tartu – Tallinn 2008.