- Keskaeg
- Kiviaeg
- Pronksiaeg
- Rauaaeg
- Uusaeg
- Asula
- Kultusekivi
- Linnus
- Matusepaik
- Pühapaik
Lihula varakeskaegse alevi ala
Lihula piiskopilinnusest vahetult lõuna poole jäävas piirkonnas peidab mullapind alates 13. sajandi II poolest kuni 15. sajandini rajatud keskaegse aleviku hoonete alusmüüre, keldreid, tänavaid ja ühendusteid. Samas piirkonnas asus muinasaja lõpusajanditel Lihula küla. Kuna küla ja sellele rajatud aleviku ala jäid valdavalt hilisematest ehitistest kõrvale, on tegu tuleviku uurimise seisukohalt ülimalt väärtusliku piirkonnaga. Nähtavad on keskaegsete majade alusmüürid ning üks lahti kaevatud keldripõhi.
Arheoloogi kirjeldus muistisest
Muistis on hõlmanud Lihula piiskopilinnusest vahetult lõunasse jäänud piirkonna. Aleviku hoonestik paiknes algul üsnagi piiratud alal, mis piirnes põhjas II eellinnusega, lõunas praeguse Tallinna maantee ja Penijõe tee ristumiskohaga, läänes endise mõisa viinaköögiga ja idas endiste kolhoosi lautadega. Varaseima aleviku edelapiirile rajati ilmselt juba 13. sajandi 40-tel aastatel Elisabeti kirik, sama sajandi lõpuveerandil aga tsistertslaste nunnaklooster.
Kõnealuse varase aleviku tänavavõrgust praeguseks veel täpsem ettekujutus puudub. Ilmselt läbis alevikku juba siis Põhja-Eestist läbi Lihula Saaremaale viiv liiklustee. Teine tänav pidi viima sellelt teelt linnusesse. Lihula põhiline hoonetüüp oli sel ajajärgul ilmselt raud- või paekivivundamendile püstitatud ühe- või mitmeruumiline, väikeste klaasakendega, kelpkatusega ja savist sõrestikseintega maja. Alevikus võis olla ka kahekorruselisi hooneid ja isegi täielikult paekivist ehitatud maju. Ilmselt domineeris roog- või õlgkatus. Hoonete juurde olid ehitatud ruumikad kaubakeldrid. Hooneid köeti enamasti Saksamaale tüüpiliste lahtiste küttekolletega. Ometi oli mitmetesse majadesse ehitatud ka Eesti talumajadest eeskuju võttes kaminatest hoopis suurema soojusmahutavusega kerisahjud.
Ilmselt juba 14.-15. sajandil hakkas alevik laienema piki Tallinna maantee ääri edela suunas. Praeguse Oja tänavani jõudis alevik ilmselt hiljemalt keskaja lõpus, 15.-16. sajandi vahetuseks.
Kirjandust
- Mati Mandel. Über die Forschung der mittelalterlichen Siedlung und Bischofsburg Lihula/Leal. Arheoloogilised välitööd Eestis 1998. Tallinn 1999, 51-56
- Mati Mandel. Lihula muinas- ja keskaeg. Tallinn 2000.
