Kullamaa linnus

Linnus asub Kullamaa vallas ja külas, Kullamaa kirikust 220 m loode pool, surnuaiast vahetult loodes. Linnusest kagus asubki praegu kalmistu, vahetult edelas metsariba ja selle taga linnuse loodeküljele rajatud ja peoplatsi juurde viiv kruusatee, kaugemal loodes väike hiljuti rajatud kunstlik veekogu.

Nii linnus kui ka surnuaed on kaetud 30 m kõrguse männimetsaga. Männimets jätkub ka linnusest kaugemale loode poole, kuhu jääb muinasaegne maa-alune kalmistu (nr. 9927 registris).

Linnus kujutab endast 8-9 m kõrgust, peaaegu ringikujulise, veidi ovaalse põhiplaaniga liivamäge. Kantsi põhjapoolne ots on liivana peaaegu ära veetud, nii moodustub seal teatav sisselõige linnusesse. Ka on sealt, põhja-loodeküljelt, autodega üles mäele sõidetud. Liivavõtmise tulemusena kujutab linnuse loodeosa endast nüüd nagu omamoodi kitsast eellinnusele sarnanevat osa. Samasse, linnuse põhjanõlvale on rajatud peoplats ja jalamile valatud 4,5 x 2,5 m suurune betoonalus esinejate ja orkestri tarbeks ning 9 x 9 m suurune tantsuplats. Risti läbi linnuse valli ja nõlva on kunagi varasemal ajal kaevatud kaks praeguseks kamardunud kraavi. Põhjaküljel oleva kraavi pikkus ulatub 15 meetrini, laius 2 meetrini, sügavus 0,5 meetrini, idaküljel oleva kraavi pikkus on 10 m, laius 2 m, sügavus 1 m. Kogu linnuse läänenõlv ja ala nõlvast lääne pool kulgeva kruusateeni on täis suuremaid ja väiksemaid lohke, omaaegseid liivavõtmise jälgi.

Kagu poolt linnusele viiv jalgrada lõikab umbes 0,5 m sügavuselt pinnasesse. Linnuse platoo, mille pikkus on põhja-lõuna suunas 56 m, laius ida-lääne suunas 52-56 m (platoo ääre kulg läänes pole päris selge), ei ole päris tasane, vaid madaldub lääne suunas. Koos nõlvadega on linnuse läbimõõt põhja-lõuna suunas 110 m, laius 105 m, õue pindala 2000 m². Linnuseõue piirab äärtest paari meetri laiune laugete nõlvadega liivavall. Lääneküljel on see vall madal või puudub hoopis. Platoo idaosas keskel leidub 5 m läbimõõduga ja 1 m sügavune lohk, mida rahvas on pidanud kaevuasemeks.

Rahvajuttude kohaselt on mäele peidetud kulda täis hõbekirst, aga ka kuldorelid, mille mängu jõululaupäeva õhtutel kuulda olevat. Need jutud on meelitanud varanduseotsijaid omal käel linnusel kaevama. Nii ongi linnuselt leitud käärid, kaks ornamenteeritud hoburaudsõlge ja kaalud 20 kaaluvihiga. 1924. aastal kaevati linnusel kellegi Hoidorfi ettevõtmisel, kusjuures jõuti enne muinsuskaitse vahelesegamist rajada kaks kraavi, ühe pikkus olnud 12 m, laius kuni 2,8 m, teise pikkus12 m, laius 1,5 m, sügavus 2,2m. Leiti luid, savinõukilde ja raudkannus.

1974. aastal teostas tolleaegne Vabariiklik Restaureerimisvalitsus Jaan Tamme juhatusel „Rohumäel“ väliuurimisi, mille eesmärgiks oli selgitada, kas linnusel pole 13. sajandil asunud ka piiskopkonna foogri Johannes de Lode residents. Kaevati 9 tranšeed. Selgus, et lnnusevallil on olnud küll mõne kivikihi paksune kivivall, kuid Johanne de Lode linnust seal asunud pole. Ka ei osutunud linnuse õuel olev süvend kaevuasemeks.

• Evald Tõnisson. Eesti muinaslinnad. Muinsaja Teadus 20. Tartu-Tallinn 2008, 263-264.