Kõmsi tarandkalmed

Kõmsi muistised said tuntuks juba 1914. aastal, mil sealsel suurel kalmel, Kõmsi õigeusu kirikust 200 m lääne pool viidi läbi proovikaevamised (A. Friedenthal). Aastatel 1969-1972 kaevati nii suur tarandkalme, kui ka ühetarandiline matmispaik Vello Lõugase juhtimisel täielikult läbi. Need olid esimesed Läänemaal uuritud tarandkalmed. Suur ida–lääne suunas orienteritud tarandkalme koosnes paarikümnest tarandist, millest suurimad ja vanimad tarandid asusid kalme keskel, väikseimad kirstulaadsed kalme mõlemas otsas. Mõlemasse kalmesse oli maetud peamiselt põletamata, ehkki millalgi peale kalmete põhikasutusaja lõppu oli neisse maetud ka nõrgalt, veel hiljem tugevasti põletatult. Lisaks leiti suurest tarandkalmest 17. sajandil sinna maetute jäänuseid.

Kalmete luumaterjali pole siiani läbi uuritud.

Tähelepanuväärne oli Kõmsi tarandkalmete leiumaterjal. Sellest enamiku moodustasid pronksist käevõrud ja spiraalsõrmused, pronksist ning rauast karjasekeppnõelad, rauast õõskirved, noad, üheteralise mõõga katkendid, kitsateraline kirves ja nooleots. Haruldasteks leidudeks olid Volga-Okaa ja Dnepri ülemjooksu aladelt pärit lehekujulise peaga pronksist ehtenõel, mitmesugused ehtenaastud, aga ka õhukeste lamedate otstega kaelavõrud.

Kõmsi kalmed dateeriti kaevamiste ajal 1.-2. sajandisse. Hilisemad uuringud näitasid, et suur tarandkalme on rajatud juba I aastatuhande I poolel eKr, kuid sinna maeti kuni ajaarvamise vahetuseni. I kalme on ilmselt rajatud II-st veidi hiljem ning olnud kasutusel lühemat aega.
Suure tarandkalme müürid jäeti kaevamiste lõppedes vaatamisvääruseks, ühetaradiline kalme ehitati aga nii üles nagu ta arvati välja näinud olevat matmiste ajal.

• Vello Lõugas. Lääne-Eesti rahvastiku kultuurist rooma rauaajal. ENSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused. 1972, 2, 163-175.
• Valter Lang. Muistne Rävala. 2. köide. Muinasaja teadus 4. Tallinn 1996, 302.