- Keskaeg
- Kiviaeg
- Pronksiaeg
- Rauaaeg
- Uusaeg
- Asula
- Kultusekivi
- Linnus
- Matusepaik
- Pühapaik
Keedika linnus

Muistis kujutab endast looduslikule seljandikule rajatud nõrkade kaitseehitistega linnust. Linnus on hästi juurdepääsetav, kuid teda ei hooldata ja mägi on kasvanud metsa.
Arheoloogi kirjeldus muistisest
Linnus asub Oru vallas Keedika küla maadel, Palivere-Keedika maantee lääneküljel, maanteetammist 15 m kaugusel. Linnuse lõunaküljelt lähtub suurelt maanteelt Keedika külla suunduv kruusatee.
Linnus ja kogu selle ümbrus on kaetud segametsaga. Kaitserajatis hõlmab põhja-lõuna suunalisest moreenseljandikust kõrgema keskosa. Linnuse platoo on põhja-lõuna suunas 45-47 m pikk ja 30 m lai. Ta ei ole horisontaaltasapinnas päris tasane, vaid langeb veidi lääne suunas. Linnuse idanõlv tõuseb umbes 45 kraadi all, läänenõlv 35 kraadi all. Idast, maantee poolt, on linnuse kõrgus 4 m, läänest, kust muistist kaitseb ka sügav looduslik org, 6 m. Linnuseplatoo põhjapoolne, 5 m läbimõõduga tipp on muust osast 1 m kõrgem (võimalik, et seal on asunud torn). Platoo muust osast eraldab teda 2 m laiune ja 0,5 m sügavune kraavilaadne süvend.
Platoo lõunaosas leidub kamardunud lohke, ilmselt kunagise liivavõtu jälgi. Keedika külla viiva tee äärde (seega linnuse lõunanõlva) on kunagi sisse lõhutud ida-lääne suunas 7 m pikkune ja 5 m laiune süvend.
Linnuseplatoo keskosas leidub piirikivi aastaarvuga 1898.
Linnus on kaetud 15-20 m kõrguse segametsaga. Kaitserajatisest edasi põhja poole jätkub metsaga kaetud seljandik juba kitsama ja madalamana. Samuti jätkub seljandik linnusest lõuna suunas, Keedika külla viivast teest lõunas.
Linnust ei ole teaduslikult uuritud. Oletatavalt pärineb ta I aastatuhande II poolest.
Kirjandust
- Evald Tõnisson. Eesti muinaslinnad. Tartu-Tallinn 2008, 261.