Asulakoht Kaseküla tuumikus

Asulakoht on fikseeritud ida-lääne suunas umbes 400 m pikkusel ja põhja-lõuna suunas 300 m laiusel alal praeguses Kaseküla külatuumikus, kahel pool küla läbivat kruusateed, hõlmates mitmete talude õueaiamaad ja ning talude lähiümbruse põllumaalapid. Kultuurkiht paistab silma mulla erakordse tumeda tahmase värvusega ning põlenud raudkivide ja raudkivipurru rohkusega mullas. Kultuurkihi paksus on asula alal erinev, ulatudes enamasti 0,5 meetrini. Hoolikamal vaatlusel võib mullast korjata ka keraamikat ning metallileide. Asula kultuurkiht fikseeriti juba Kasekülas toimunud arheoloogiliste uuringute ajal 1970.-te aastate algul arheoloog Vello Lõugase poolt. Arheoloog näitas, toetudes 17. sajandi kaardimaterjalile, et küla on siis asunud samas kohas kus praegu, säilitades ka oma rootsiaegsed talunimed. Toetudes 1973. aastal külatuumikus läbi viidud kaevamiste tulemustele (külatuumikut uuriti 100 m² suuruse kaevandiga) väitis arheoloog, et tegemist on külaga, mis asus samal kohal kaks tuhat aastat ning on säilitanud juba siis välja kujunenud sumbküla iseloomu.

Arvestades küla kultuurkihi levikut ning külaväljadel paiknevate kalmete asukohti ja uuemaid dateeringuid (kivikirstkalmed on ilmselt enamasti rajatud juba I aastatuhande keskpaiku eKr), võiks isegi oletada, et muinasküla Kaseküla tuumikus on tekkinud veelgi varem, seega juba I aastatuhande keskpaiku eKr.

• Vello Lõugas. Über die Entstehung ortsgebundener Bodenbaukultur in Westestland. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Toimetised. Ühiskonnateadused 1975, nr. 1, 85-88.