Kõik
Aeg
  • Keskaeg
  • Kiviaeg
  • Pronksiaeg
  • Rauaaeg
  • Uusaeg
Tüüp
  • Asula
  • Kultusekivi
  • Linnus
  • Matusepaik
  • Pühapaik
Tagasi

Vatla ohvriallikas

Äiasilma allikas


Reg. number: 9918
Tüüp: Pühapaik
Aeg: Täpne kasutusaeg pole teada, ilmselt 18.-19. sajand.
Tegu on tüüpilise ohvriallikaga, mis on suhteliselt hästi juurdepääsetav ja heas korras.

Arheoloogi kirjeldus muistisest

Allikas asub Hanila vallas Vatla külas, endisest Vatla mõisast 600 m lõuna pool, Vatla-Paatsalu-Varbla maanteest 350 m kagu pool.

Muistis paikneb suhteliselt madalal, edela suunas madalduval maal, kagu-loode suunalisest uudismaateest 40 m edelas. Allikalohk on võrdlemisi ringikujulise põhiplaaniga, 5 meetrise läbimõõduga ja umbes 1 m sügav. Lättest väljub 35 m pikkune ja 2 m laiune kraav ida suunas ja suubub seejärel magistraalkraavi.Varem ei lakanud veevool ka kuival aastaajal, 2010. aasta suvel seda aga näha polnud. Allikalohku ümbritsesid varem viis suurt (10-15 m kõrgust) sangleppa, need on aga praeguseks maha võetud. Allikalohu lähedal kasvab vaid üks 5 m kõrgune kask. Muidu on muistise ümbrus lage ja tasane rohtukasvanud uudismaa.

Allikad olid vanadel eestlastel üks kohti, kus arvati elavat haldjaid. Neilt loodeti abi haiguste vastu nii inimestele kui ka loomadele. Allikavesi parandas haigusi, hoidis nende eest ning tõi puhastust. Tunti pühasid-, tervise-, elu-, ilma- ja silmaallikaid. Terviseallikaid oli igas kihelkonnas mitmeid. Mõned lätted olid kuulsad üle maakonna. Allikavett viidi enamasti kaasa, kuid mõne lätte puhul tuli vett ka üksnes kohapeal tarvitada. Enamasti raviti allikaveega kas silma- või siis mitmesugusied nahahaigusi, vahel ka kõrvahaigusi. Allikavesi ei mõjunud aga ilma ohvriannita. Peaasjalikult ohverdati raha, mõnikord ka ehteaju, kuid ohviandide hulgas on olnud ka viljaterad, sool, riidetükid, isegi toit. Tähtsaks peeti ka suunda, kuhu allikvesi voolas. Domineerisid põhja- ning idasuund.

Leidus veel ilmallikaid, mis võisid ilma muuta ning head ja halba ilma tuua, samuti viinaallikaid ja mõduallikaid, kus rahvapärimuse kohaselt kord viina või mõdu välja keenud.

Vatla ohvriallikat on ilmselt kasutatud 18.-19. sajandil, võimalik, et varemgi.

Kirjandust

  • H. Moora. Läänemaa muinasaeg. Tartu 1942, 16.
Kaart suurelt