Kõik
Aeg
  • Keskaeg
  • Kiviaeg
  • Pronksiaeg
  • Rauaaeg
  • Uusaeg
Tüüp
  • Asula
  • Kultusekivi
  • Linnus
  • Matusepaik
  • Pühapaik
Tagasi

Jalukse ohvripuud

Hiietammed


Reg. number: 10066
Tüüp: Pühapaik
Aeg: Täpsem dateering pole teada, võimalik, et 18.-19. sajand.
Tegu on hästi maastikul nähtavate ja heas korras ohvripuudega, millele pääseb ka hästi juurde.

Arheoloogi kirjeldus muistisest

Ohvripuud asuvad Oru vallas Jalukse küla maal, Uuetoa talust 330 m põhja pool, Tallinn-Keila-Haapsalu maanteest 170 m loode pool, Jalukse kauplusest 200 m põhja pool, Jalukse külla viivast teest 130 m kirdes.

Tammed, kokku 5, kasvavad suhteliselt kõrgel, põhja suunas laugelt madalduval maal, nõukogudeaegasest magistraalkraavist 30-55 m põhja pool. Puud kasvavad kahes grupis (kolme ja kahe kaupa), vahekaugusega 40 m. Tammed on 25-30 m kõrgused. Puude piirkonda ja ümber nende on kogutud hiiglaslik kivivare, pikkusega kirdest edelasse 40 m, laiusega10-kond meetrit ja kõrgusega 2,5 m. Kivivares leidub eri suurusega kive, suurimad neist 1-2 m läbimõõduga.

Tammesid on kohalike elanike poolt peetud hiiepuudeks. Nende lähedale, Jalukse külla viiva tee kirdeserva on mullahunniku otsa lükatud suurem raudkivi, millel leiduvad väikesed kultuselohukesed, samas, teest edela pool asub osalt magistraakraaviga lõhutud ringvall-linnus (registreerimisnumber 10068).

Nimetus „hiis“ on olnud tarvitusel pühade salude, aga ka üksikute puude kohta. Pühade puude ja hiite austamine tulenes ilmselt surnud esivanemate hingede austamisest. Hiiepaikades ja seal kasvavates puudes arvasidki endisaegsed eestlased olevat elanud surnute hingi, aga ka jumalaid ja igasuguseid vaime. Surnute hingedel arvati muistsete uskumuste kohaselt olevat üleloomulik jõud – nad võisid elavatele tuua õnne, anda head saaki, kuid ka saata haigusi ja õnnetusi. Jumaluste lepitamiseks, samuti mitmesuguste haiguste puhul, on hiiepaikades ka ohverdatud. Hiis oli püha, sealt ei tohtinud keegi puid raiuda ega oksigi murda. Hiide välditi loomade sattumist, mõnikord oli isegi inimesel keelatud hiide astuda ja sealseid pühasid puid puutuda.

Mõnikord kasteti hiiepuid loomaverega, selleks valati tapetud looma verd ja lihaleent puujuurtele. Toodi ka erinevaid ohvreid.

Mälestus paljudest hiiepaikadest on tänapäevaks kaduma läinud. Nii mõnegi puhul võib tegu olla muinasaega ulatuva mälestusega. Jalukse hiiepuude kui muististe dateering võiks olla 18.-19. sajand, kuid võimalik, et kohal asus hiiesalu juba ka hoopis varem.

Kaart suurelt