Kõik
Aeg
  • Keskaeg
  • Kiviaeg
  • Pronksiaeg
  • Rauaaeg
  • Uusaeg
Tüüp
  • Asula
  • Kultusekivi
  • Linnus
  • Matusepaik
  • Pühapaik
Tagasi

Ehmja kalme

Varetemägi


Reg. number: 10022
Tüüp: Matusepaik
Aeg: 5.-13. sajand.

Ehmja kalme on üks huvitavamaid ja keerulisema matmiskombestikuga matmispaiku Läänemaal. Kalme on läbi uuritud ja sinna üritati rajada puudesalu, kuid metsloomad hävitasid noored puud. Halvasti ligipääsetav, kuna asub põllumaal.

Arheoloogi kirjeldus muistisest

Muistis asub Martna vallas Ehmja külas, endise Jüri-Lauri talu põllul, külatuumikust 1 km loode pool, Ehmja „Kuradimäest“ 500 m lääne-loodes. Muistise juurde ei vii ühtegi teed, parim ligipääs temale oleks „Kuradimäelt“ üle põldude, kuid seda ajal, mil seal vilja ei kasva. Lähim juurdepääs „Varetemäele“ on siiski Jõesse küla läbivalt teelt.

„Varetemägi“ on „Kuradimäe“ kõrval ümbruskonna teine kõrgem koht põllumassiivis. Ta hõlmab umbes 70 x 50 m suuruse ja muust põllust 1 m kõrgema, laugete nõlvadega kõrgendiku kõrgeima osa. Piirkond võeti põllu alla alles nõukogude ajal. 1981. aasta sügisel oli ta täielikult üle küntud, kõrgendiku loodeossa aga kokku lükatud 10 x 15 m suurune ja 2,5 m kõrgune kivi- ja mullahunnik.

Mullapind kalme alal oli 1981. aasta sügisel keskmise tumedusega, sisaldades hulgaliselt pae- ja raudkive. Esimesel pilgul näis kalme täielikult hävitatuna.

Et tegemist on muistse matmispaigaga, oli teada juba 20. sajandi algul. Enne talude kruntimist kutsutud kõnealuseid põlde „Hiie põldudeks“, 1920. aastatel „Varetemäeks“. Juba 19. sajandi lõpul oli paigast leitud põletamata surnuluid, hobusesuitseid, odaots, kirves, naaste (leiud kaotsis). 1923. aastal oli koht üles haritud põld, kus leidus üksikuid suuremaid kive ja kivihunnikuid.

1981. aastal kohta külastades leiti lahtisest mullast põlenud luid, nuga, savinõukilde ja pronksist rihmakeel. Alates 1982. aastast algasid paigas Eesti Ajaloomuuseumi arheoloogilised kaevamised. Selgus, et „Varetemäel oli olnud mitu eri tüüpi matmispaika. Kõige enne (5.-6. sajandil) oli sinna kaevatud 1-3. m suurused ja 1 m sügavused, enamasti nelinurkse põhiplaaniga matuseaugud. Kaevamistel selgus, et need sisaldasid kive, mulda, põlenud ja põletamata luid ning nii 5.-6. sajandi, kui ka 11.-12. sajandi leide. Näib, et 5.-6. sajandil oli matuseaukudesse maetud vaid põletamata. Nende matuste luid leidus ka matuseaukude vahel, kuhu nad olid ilmselt hilisemate matuste käigus süvenditest välja visatud. Niisiis olid 5.-6. sajandi matuseaugud hiljem uuesti lahti kaevatud ja sinna uued matused lisaks sängitatud.

10. sajandil rajati aga kalmistus alale kivikalme, kuhu maeti vaid tugevasti põletatult kuni 12.-13. sajandi vahetuseni. Luude uurimisel selgus, et põletamata oli maetud vähemalt 10 eri vanuses isikut, põletatult aga vähemalt viis inimest. Loomaluudest leiti eelkõige põlenud koera luid. Vähesed põletamata loomaluud kuulusid veisele, lambale/kitsele, seale ja jänesele.

Kirjandust

  • J. Jung. Muinasajateadus eestlaste maalt III. Tartu 1910, 218.
  • Mati Mandel. Läänemaa 5.-13. sajandi kalmed. Eesti Ajaloomuuseum. Töid ajaloo alalt 5. Tallinn 2003, 30-37.
Kaart suurelt